Minu Iisrael

Mõned kuud tagasi ilmus Eestis raamat „Minu Iisrael“. Kui Keelia ja Sigrid meil külas käisid, siis nad tõid meile ka selle raamatu kingiks. See läks meil Tauriga mõlemal nagu soe sai. Sain selle põhimõtteliselt nädalavahetusega läbi, mis on minu puhul väga haruldane (selles tempos loen ma ainult väga häid teadusartikleid tavaliselt). Huvi oli suur just seetõttu, et enda tahtsin oma Iisraeli autori Iisraeliga võrrelda.

Pean tunnistama, et leidus nii erinevusi kui sarnasusi. Päris mitmes kohas olime me Tauriga, et mismõttes?. Nt siis, kui autor kirjutas, et peaaegu kõik peavad koššerit või et miniseelikut näeb ainult Tel Avivi rannas või et kõigil inimestel on kodus palju raamatuid (ma pole isiklikult veel mitte kedagi, kelle oleks raamatu riiul näinud). Minu Iisraelis ei pea peaaegu mitte keegi koššerit (poole aasta peal tutvusin ma Dannyga, kes on ainus inimene, keda ma tean, kes seda asja peaks). Iisrael on õpetanud mind kandma palju lühemaid riideid. Võib-olla tuleb see sellest, et ma elan kõrge vene ja kristlike araablaste osakaaluga linnas, aga minu hinnangul kannavad siin kõik megalühikesi riideid terve suve. Isegi laboris käiakse lühkadega ja maikaga. Kuigi tasub märkimist, et iisraellased oskavad väga hästi kanda metsiku palavaga ka väga pikki riideid. Nt sõdurid, kelle vormiriietus on pikk. Ja nad ei paista isegi higistavat. Ja no spordivõistlustel on siin ka kohe kindlasti teistsugune riietuskultuur kui Eestis. Ilma Iisraeli aastat poleks küll veel ilmselt aastaid ainult topiga kuhugi jooksma minna julgenud, aga siin olen õppinud, et sa pead selga panema just seda, mis sulle selles olukorras hea on.

Raamatus on ka üks sisuline viga. Jom Kippuril ei ole riiklikult keelatud autoga sõita ja vähem juudilikes linnades autodega ka sõidetakse (nt siin Haifas – mis oli mulle suureks pettumuseks, kuna mu esimene Jom Kippur oli möödunud täiesti autovabas Tel Avivis). See ekse ilmselt tuleneb sellest, et autor elas väga usklikus Jeruusalemmas, kus asjad ongi natukene teistsugused.

Meie Tauriga arvame, et meie Iisraeli selline mõningane erinevus võrreldes autoriga tuleb just sellest, et elame erinevates linnades. Tegelikult arvan ma, et selle raamatu parem pealkiri oleks olnud „Minu Jeruusalemm“, aga see on juba varem ilmunud (ma kusjuures pole lugenud, aga kavatsen selle vea parandada). Üldse võib öelda, et Iisraeli kolm suurimat linna on üksteisest üsna erinevad, kuigi Tel Aviv ja Haifa on omavahel märksa sarnasemad ja Jeruusalemm kuulub täitsa omaette ooperisse. Muide, kas ma olen maininud, et kui ma sain teada võimalusest Technioni post-doci tulla, siis ma kohe ei teadnud, mis linnas Technion on (rumal mina). Ja selle murdosasekundi jooksul, mis mul guugeldamiseks kulus lootsin ma, et küllap see ikka Tel Avivis on. No polnud. Aga pole ka väga hull, Haifa on ühelt poolt piisavalt sarnane (ja märksa odavam, Tel Avivis oleks meil ilmselt väga raske olnud majanduslikult toime tulla). Mõlemad on merelinnad ja kultuuride segunemise linnad - rohkem kui Jeruusalemm, kus on küll palju eri uskude esindajaid jne, aga on ka palju nende vahelisi konflikte. Haifas näiteks on suur kristlike araablaste kogukond ja nad elavad väga kenasti juutidega läbipõimitult (kuigi neil on üks peamine linnaosa, siis siiski on ka linnaosi kus elataksegi täitsa käsikäes – ka meie majas on nt üks araablane). Üldiselt ma julgen öelda, et täna on minu lemmiklinn maailmas Tel Aviv. Isegi julgen öelda, et oli mu lemmik enne siia tagasi tulekut puhtalt kolme aasta taguse puhkusereisi mälestuste pealt. Ja need armastusväärsed nurgad on täienenud ja kasvanud selle aastaga. Ühelt poolt on seal kõik, mis mulle Iisraeli juures meeldib ja teiselt poolt on see piisavalt Euroopalikult puhas, glamuurne ja kohati hipster. Ja seal on alati hea ilm (isegi kui Haifas sajab ja on 6 kraadi võib seal olla +20). Aga elu toob uued tuuled ja seda saab siis näha kaua selline seis mu peas püsib.